Kommunikatsioon

Ootamatult on Eneken hakanud mõistma, kuivõrd olulisel kohal maailmas on kommunikatsioon. Ehk et - kui teised parasjagu suhelda ei taha, pole kunagi liiast ise kontakti otsida. Näiteks, kui me hommikuti bussis linna sõidame, siis valib ta välja ohvri (tavaliselt kõige lähemal istuva isiku) ning asub talle innukalt lehvitama ja suu kõrvuni naeratama.
Tulemus on üks kolmest:
1) isik (enamasti vanemapoolne tädi) heldib pisarateni ja lehvitab-naeratab-kiidab
2) isik (meesterahvas) teeb kõigest hingest nägu, et akna taga on tõsiselt põnev vaade
3) isik tõesti ei märka, sest on süvenenud raamatusse

Viimasel kahel juhul ei anna Eneken siiski kohe alla, vaid pommitab veel mõnda aega säravate naeratustega, enne kui uue ohvri valib. Rõõmsate lehvituspursete osaks saavad kõikvõimalikud söögikohtades ja linna peal tema jalutuskärust või toolist mööda kõndivad inimesed. Käisime pühapäeval Comas, ehk Queenslandi moodsa kunsti muuseumis - sealsetel külastajatel oli aega ning nii ei pidanud väike tutvusesobitaja pettuma (pildil muuseumi aias jalga sirutamas).

Jou-jou!! Suvi on ju ometi käes, või mis?!

Aastane titt

Vahepeal juhtus selline lugu, et Eneken sai aasta aega vanaks. Sel puhul sõitsid külla isapoolsed vanaema-vanaisa, tüdruk sai hulga kinke ja pidasime laupäevahommikuses pargis ühe ägeda, ligiu 20 külalisega hommikupeo maha.






Pärast käisime ka doktor Salvatore juures endid mõõtmas. Selgus, et laps on "igati keskmine" - 9,6 kg ja 80 cm pikk.

Arengutest veel. Sõnavaras on endiselt "o-kou" - kasutab veenvalt, osavalt ja õigel kohal, kui midagi näiteks käest maha kukub. Muidugi raudvara "aitäh" - ja see muide on ainus eestikeelne sõna, mida nüüd juba ka kõik lasteaia kasvatajad une pealt teavad. Pärissõnadest on lisandunud "hallo!" kui kõikvõimalikud asjad või ka lihtsalt käsi kõrva juurde tõstetakse ja "telefoniga räägitakse". Issi on kuulnud, et laps ütleb teleka kohta "tiivii", ma ise mitte; ja siis näidatakse näpuga kassile ja teatatakse selgelt: "cat!" Aru ma ei saa, kust see väljend tuli, sest korrutan talle hommikust õhtuni, et tegu on kassi ja kiisuga.

Kõnnib vabalt ja kui vaja, võib vägagi kiirelt eest ära joosta. õhtul läheb kell seitse magama ja hommikul ärkab kell kuus - tavaliselt öösel paar korda ka, kui lutt on suust ära kadunud.

Omapärane on mänguasja-valik. Kõik pehmed kaisuloomad, nukud jm tüdrukute asjad jäetakse ükskõikselt kõrvale, või isegi kardetakse, nagu juhtus sünnipäevakingiks saadud pehme suure ja maitsekalt lõhnava mängutitega. Seevastu kõvad mänguasjad, sh autod jm veerevad, häält tegevad väikeste poiste tehnikaimed lähevad kaubaks iga kell. Viimase aja suur lemmik on samuti sünnipäevaks saadud lahtikäiv lastediivan, mis hoobilt omaks võeti, ja mille otsa tagumik väsimuse hetkel toetatakse.

Suvine raamatuesitlus jou-tjuubis!

Läks aega, mis läks, aga nüüd tõesti on Effiku tehtud video Minu Austraalia esitlusest Lost Continendis u-tubis üleval ja näha saab seda siit:

www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA

Mul on mõte ka sel teemal veidike targutada, ilmselt teen seda järgmisel nädalal Õhtulehe blogis. Niiet - hoidke aga silm peal!

Meie elus kulgeb niimoodi, et käin hetkel viimast kursust koolis (ja need on maailma igavamaid loengud tänu selle semestri juhatajale, kes on sõna otseses mõttes kuu pealt kukkunud!). Veel valmistun IELTS ehk rahvusvaheliseks keeletestiks, mis ehk kunagi lubab mul ka ingliskeelses pärisülikoolis tudeerida. Ja samuti autojuhilubade testiks - Euroopa lubadega ei tohi Queenslandis sõita ja sõita ma tahan! Muidu on kõik enam-vähem sama, ainult liiklus käib meie mõistes teisel pool teed ja sama on ka rooli, käigukangi ja paraku isegi kojamehe-suunanäidulülititega.

Ülejärgmisel nädalal saabuvad ämma-äia külla, et Enekeni esimese eluaasta täitumist tähistada. Plaan on sel puhul minna jõe äärsesse parki ja hommikul seal paar tunnikest tittedel mürada lasta. Ämma soov on, et sel puhul peaesinejale roosa baleriinikleit muretsetaks, aga vaatame veel seda asja. Pargimurul pole see ilmselt kõige mõttekam riietus.

Ronimishaige

Seoses sellega, et saime hästi selgeks, kuidas liikuda kõrgetelt asjadelt madalamale "jalad ees", leidis Eneken peatselt, et ega ta loll ole - kui saab alla, siis peab saama ka üles!

Niisiis üllatas tibi oma sünnipäeval uute oskustega. Ta haaras kõvasti kinni mu põlvest, ning vinnas end ise üpris kõrgele diivanile üles!






Seal leidis ta kohe hulgaliselt põnevaid asju, millega tegemist teha.







Ja nagu arvata võite, oli see paraku algus. Nüüd tegeleb Eneken elutoas põhiliselt kahe diivani otsa ja sealt maha ronimisega.






Ega diivaneist enam piisa, kangesti tahaks end ka käsitoe otsa vinnata. Ning oh seda raevu- ja pahameelekisa, mis algab siis, kui pahad vanemad käsivad joonelt ohtlik tegevus lõpetada.

Eneken - 11

Hambad: 7
Kaal: 9,... kilo
Iseloom: sõbralik ninatark (emme käest kinni kõndida ei soovita, ikka ise ja omapäi - ei taha mõeldagi, mis 10-15 aasta pärast juhtub...)
Hiljuti lisandunud oskused:
1) kõnnib vabalt ja kindlalt, kuigi jalad naljakalt harkis. Üritab joosta ka, aga see veel nii hästi välja ei kuku, ja lõppeb tavaliselt kiire potsatusega.
2) on selgeks saanud, mis tähendab, kui emme nõuab: "jalad ees". Pärast kuu pikkust harjutamist oskab end kenasti voodilt alla libistada ning ka trepiastmeid pidi jalad ees alla tulla. Pidasin seda oskust vajalikuks, sest tegemist on tõsiselt püsimatu neiuga.
3) Peaagu oskab lusikaga toitu suhu tõsta (mnjah, kui emme omalt poolt pudrukoormaga lusikat juhib :)
Alljärgnevalt näide sellest, kuidas me õpime, mis tähendab: "jalad ees", ja muna õpetab kana.

Minu varr-bad

... nägid välja järgmised, väikese vereta jahi järel, põlenud võsa veerel.